Sissejuhatus tantaali-nioobiumimaagisse

Tantaali-nioobiumimaagi ujuvus Tantaali ja nioobiumi sisaldavad mineraalid on peamiselt tantaaliraud ja pürokloor. Tantaali-nioobiumi rauamaaki, mis sisaldab rohkem tantaali, nimetatakse tantaliidiks ja nioobiumi, mis sisaldab rohkem nioobiumi, nimetatakse kolumbiidiks.
Tantaali-nioobiumi rauamaaki ja pürokloori saab püüda katioonpüüniste või anioonsete püünistega. Flotatsiooniefekt on parem kompleksi moodustavate püünistega (nt naatriumhüdroksaamhape).
Kui püünisainena kasutatakse oleiinhapet, on tantaali ja nioobiumimaagi flotatsioon parim, kui PH väärtus on 6–8 ning tantaliit ja kolumbiit on happelises keskkonnas inhibeeritud, samas kui kvarts, päevakivi ja dolomiit ei ole ühegi PH väärtusega head. Seetõttu on tantaali-nioobiumimaaki lihtne eraldada kvartsist ja muudest veenidest, kasutades oleiinhapet, mille pH on =6 kuni 8.
Pärast tantaali-nioobiumimaagi töötlemist 10% happega (väävelhape) muutub see kergesti hõljuvaks. Tantaali-nioobiumaagi hõljuvus suureneb happe koguse suurenemisega ja väävelhappega on mõju parem kui vesinikkloriidhappega. 1% vesinikfluoriidhappega töötlemisel on aktiveerimisaste sarnane väävelhappega.
Kui oleiinhape on püüdja, kui naatriumsulfiidi kontsentratsioon on 10-20 mg/l, võib see pärssida tantaali-nioobiumaaki ja mõningaid veene. Katioonse regenereerimisvahendiga aktiveerib naatriumsulfiid algselt tantaalnioobiumaagi ja mõned teised mineraalid, kuid selle annuse suurendamisega tantaalinioobiumaagi taastumiskiirus vähenes. Kui tantaali-nioobiumimaaki püütakse kinni oleiinhappega, võib väike kogus naatriumsilikofluoriidi inhibeerida kõiki mineraale.